See meetod on iseenesest lihtne. Igal õhtul või hommikul vaata möödunud päevale tagasi ning pane kirja 3 asja, mis tegid sind rõõmsaks; 3 olukorda, kus puutusid kokku lahkusega ning 3 asja, millega enda juures sel päeval rahul olid või mis sul enda arvates hästi välja tuli. Kasutasin selleks oma uut Hobonichi Weeks märkmikku, mille ostsin järgmise aasta lugemispäevikuks. See tundus spontaanselt hea valik, lisaks on seal taga mõnusalt ruumi - tervelt 75 lk ruudulisi lehti. Nautisin väga sinna kirjutamist ning nende kreemikate lehtede kaunistamist oma lemmikteipide ja -templitega.
Tegelikkuses oli see aga üsna raske ülesanne. Seda meetodit järgides saan aru, et ma pigem näen päeva lõpuks neid asju, mis ma valesti tegin, või mis ma tegemata jätsin ning väga raske oli leida vastust küsimusele: mida ma siis ise täna hästi tegin?
Samuti ei kipu head asjad päeva lõpuni meeles püsima (: Kuigi ma just 30 minutit enne laua taha istumist ja kirjutama hakkamist rõõmustasin, et mul oli tee-advendikalendris mu lemmik salvei tee (mida ma kirjutamise ajal veel jõin ka), siis unustasin selle peaaegu kirja panna kui asja, mis mind sel päeval tõeliselt rõõmustas. Piinlik.
Juba kohe nädala alguses tundsin, et hoolimata näilisest lihtsusest on see väga huvitav eksperiment ja mitmes mõttes silmade avaja, sest näed seeläbi oma harjumuspäraseid mõttemustreid ning tundsin, kuidas see protsess justkui re-programmeeris aju igapäevases virvarris rohkem head ja lahkust märkama.
Juba paari päeva möödudes muutus kirjutamine ka palju lihtsamaks. Märkasin, et minu elus on palju rohkem rõõmu kui muidu oleksin arvanud. Õppisin rohkem lahkust tähele panema ning seda vastu võtma ning leidma ka hetki, kus saaksin ise olla teiste vastu lahkem ja kannatlikum. Tundsin, kuidas äkitselt suudan näha inimesi ja olukordi sellisena nagu nad on, mitte seda, mida nad ei ole (aga ma tahaksin et oleksid).
Kohati tundusid vastused siiski liiga otsitud ning ilmselt oleks mul parem tunne, kui ma ise ka neid vastuseid (eriti viimasele küsimusele) lõpuni usuks :) Emana näen enda juures ikka pigem puudujääke. Aga eks see ole ühe pikema teekonna algus, sest tahan selle meetodiga ka jätkata.
Kas proovisid ka? Millised on sinu muljed?
Kirjutamiseni,
Marianne
