Minu jaoks kuulub aeglasema elu juurde ka penpalling ehk kirjasõprus.
Olen alati armastanud käsitsi kirjutatud kirju, kuid rohkem hakkasin
kirju saatma siis, kui abikaasa kolis
õpingute ajaks välismaale. 2000ndate alguses polnud nutitelefone
(vähemalt meil mitte) ning WIFi ei levinud ka kõikjale. Nõnda
kirjutasimegi üksteisele pikki kirju ja saatsime vahel üksteisele ka
lihtsalt naljakaid postkaarte.
2022. aastal avastasin aga interneti vahendusel penpalling-kogukonna, mille kaudu leidsin endale lühikese ajaga väga mitu uut kirjasõpra. Praeguseks on mul neid kümne ringis (Jaapanis, USAs, Poolas, Saksamaal ja mujal) ning vastamist ootab hetkel viis kirja. Erinevalt lugemata e-kirjadest ei tekita selline situatsioon aga ärevust, pigem vastupidi. Võtan kirjadele vastamiseks alati aega, ja see on aeg iseendale.
Enamasti on heaks tavaks kirjad kaunilt kujundada ning lisada ümbrikusse ka
erinevaid kingitusi: isetehtud kaarte, voldikuid või muud paberitööd;
kleebiseid, washi teipi, postkaarte jmt. Sõltuvalt kirjasõbrast võib kirja sisu erineda, mõni kogub postmarke (mina!), teine washiteipi või postkaarte. Mõni eelistab lihtsalt üht pikka ja põhjalikku kirja ilma lisadeta. Eelnevalt saab kirjasõbraga kokku leppida, millele rohkem rõhku panna.
Mina eelistan pigem sügavaid ja pikemaid kirju, kuid läbimõeldud lisad annavad alati palju juurde. Hiljuti sain näiteks imelise kirja Jaapanist, kus Kumiko oli kaasa pannud palju postmarke ja erinevat vintage-paberit Jaapanist. See on minu jaoks kulla hinnaga kingitus :)
Kirjasõprus on hea viis aeg maha võtta ning veeta aeg iseendaga, õppides samas tundma teisi kultuure ja keeli. Iga postkasti potsatav kiri on nagu kingitus ja kutse olla rohkem kohal siin ja praegu ning tunnetada, kuidas sulepea krabiseb mööda kirjapaberit :)
Aitäh, et lugesid :)
Kirjutamiseni!
Marianne
