Intervjuu Liisiga @kirjutamispaus

1. Kuidas jõudsid kirjutamise ja kirjutamiskursuste korraldamise juurde? 

Kirjutamine on minuga kaasas käinud sellest ajast peale, mil õppisin kirjutama. Minu peamine kirjutamise viis on reflekteeriv päevikupidamine.

Lapsepõlves arendasid mu kujutlusvõimet õhtujutud, mida vanemad ette lugesid. Õige pea hakkasin ise lugusid loomadest välja mõtlema ja neid õhtuti vennale jutustama. Seega sai minu kirjutamise teekond alguse ikkagi lugude kuulamisest ja lugemisest. Olin teises klassis, kui hakkasin päevikut pidama. Nägin kusagil filmis, kuidas tüdruk oma roosas toas pehme voodi peal kirjutab päevikut. See oli minu jaoks midagi uut ja köitvat. Tahtsin ka samamoodi oma päevast kirjutada koos kõikide tunnete ja arvamustega, mis sellega kaasas käisid. Sellest ajast peale olen pidanud päevikut ja liikunud kaugemale väljamõeldud lugudest, lähemale iseenda lugudele. Olen katsetanud ka teiste stiilidega, sh kirjutanud luulet ja lühijutte, kuid sisekaemuslik kirjutamine on minu jaoks kõige ehedam. Olen enda kohta teinud suurimad avastused just päevikuvormis kirjutades.

Kirjutamise töötubasid hakkasin korraldama puhtast huvist kohata endasuguseid kirjutamise entusiaste. Olin värskelt emaks saanud ja kolinud maale põldude vahele. Need olid suured elumuutused, mis tõid kaasa teatud üksilduse ning tagasi vaadates ka kerge identiteedikriisi. Kirjutamine on minuga kaasas käinud lapsest saati, seega tundsin just kirjutades ennast *endana* ja see on ka üks põhjustest, miks leidsin, et  just kirjutamisrõõm on see, mida soovin maailmaga jagada. Senisel töötubade korraldamise teekonnal olen leidnud kinnitust ütlusele "your vibe attracts your tribe". Leian, et iga inimene võiks olla endaga heas kontaktis, et selle kaudu jõuda *oma* inimesteni. Kirjutamine on üks viis kontakti luua ja hoida, seda nii enda sees kui ka ümbritsevate inimestega.

2. Millal ja kuidas jõudsid paberitöö, kollaaži ja loomingulise päevikupidamise  (creative journaling) juurde?

Teismelisena avastasin internetist scrapbooking-teemalised blogid, mis inspireerisid mind tohutult. Katsetasin oma päevikusse kleepimist ja kaunistasin lehekülgi. Üsna pea sai lemmikuks  segatehnika (mixed media art), kus kasutasin vesivärve, et luua kleebitavale paberile ja tekstile tausta.  Kahjuks olin aga noore neiuna väga enesekriitiline ja rahulolematu oma loomingu suhtes, mistõttu see aegamööda ka tagaplaanile jäi. Katsetasin ka teisi loomingulisi hobisid, kuid art journaling ei lahkunud mu südamest kunagi, vaid vajus mõneks ajaks lihtsalt tagaplaanile. Nüüd olen ta teadlikult uuesti ette võtnud ja tänulik endale, et selle otsuse tegin.

3. Kas ja kuidas on Sinu igapäevaelus seotud kirjutamine ja kollaaž?

Olen seose kirjutamise ja kollaaži vahele ise loonud. Ühel hetkel tundsin, et mõni tunne ei mahu sõnadesse ning seejärel asusin värvide, kujundite ja sümbolite abi paluma. Alustan alati kollaažist ja seejärel panen kirja selle, mida sisetunne mulle valminud töö kohta ütleb. Olen selle praktika enda jaoks väga intuitiivseks teinud. Selline siserännak võib olla suureks inspiratsiooniallikaks.

4. Mis või kes Sind inspireerib?

Välised inspiratsiooniallikad on laulusõnad - kui mingi laul peas kummitab, siis loon selle sõnadele vastava visuaali. Muidugi ei tasu unustada ka teisi tegijaid, kes sotsiaalmeedias oma loomingut jagavad. Nemad on suureks innustuseks ja näideteks kõigest, mis on selles kirjus lõika-kleebi-kirjuta maailmas võimalik.

5. Millised on Su kolm lemmik töövahendit?

Kuna ma ei piirdu tavaliselt ainult kollaažiga, vaid pean midagi sinna ikka juurde kirjutama (kasvõi kuupäeva), siis mu esimene lemmik on kirjutusvahend, täpsemalt geelpliiats Uniball ONE, mille pigmendile saan kindel olla - kirjutab ka kõige krobelisema käsitööpaberi peale ilusa selge teksti.
Olen enda jaoks avastanud raamatute ja muude olmeasjade taaskasutamise. Kollaaži pidevalt harrastades häälestuvad silmad justkui ümber ja õpivad nägema kõikjal enda ümber põnevaid materjale - vanade raamatute leheküljed, papist munarestid, pakendite säravad kleebised, karpide erinevad tekstuurid ja nii edasi.

Kolmandaks lemmikuks on saanud käärid. Varem ei armastanud ma kääridega lõikamist, sest ükski joon ei tulnud sirge ning ükski ring kumer. Harjudes scrapbookingu põhimõttega, et ebatäiuses ja kordumatuses peitubki tõeline ilu,  olen hakanud ka endale rohkem andestama kui
lõigatud kujundid ei ole ideaalsed. Muidugi, kasuks tulevad ka head teravad käärid, millega täpsust jahtida. Aga ka harjutamiseks peame endale teinekord loa andma ja sisemise kriitiku suu kinni teipima, soovitavalt mõne värvilise washi-teibiga. :)

6. Millised oleksid Sinu soovitused alustavale creative journaling-huvilisele?

Alusta vähesega. Vähem vahendeid kasvatab su loomingulisust rohkem kui vahendite üleküllus.
Ajapikku hakkad aru saama, mida oma lehtedel veel näha tahaksid ja millise tehnika poole sind tõmbab. Seejärel liigu samm-sammult sinna suunas, mis sind kõnetab ja aina edasi inspireerib.
Internetis leidub palju ilusat loomingut, mida vaadates tekib mõte, et "tahaksin ka", kuid soovitan sellesse suhtuda kui sütitavasse inspiratsiooni ja mitte langeda võrdlusesse.